“Kutse”, autor Juhan Smuul

Lumikellukesed sirelipõõsa all

Miks, veri, nii rahutult tuikad?

Mu ukse eest sadamast

laev kumeda vilega huikas

mind, tuuliste väinade last.

“Läheme, läheme kaugele teele,

sinna, kus taevas on toetunud veele.

Sinna, kus sinine silmapiir - 

sinna sind viin.”

Märtsikellukesed peenras

Ma sulgeksin südame uksed

ja hoiaksin küüntega maast.

Kuid võimsam on minust see kutse

ja sellest ma vabaks ei saa.

“Läheme, läheme kaugele teele,

sinna, kus taevas on toetunud veele.

Sinna, kus sinine silmapiir,

sinna sind viin.”

Kui visalt ma kuulamast tõrgun,

- mu üle ta isandaks sai.

Mu hommikurahu läks põrgu.

Ja vile jäi samuti vait.